Pakri saarte asustamine

Pakri saarte rootsipärane nimi Rogoy esineb kirjalikes allikates esmakordselt 1283. a., kui Taani kuningas Erik Glipping kinnitas Dünamünde (Padise) kloostri valdused. Rootsi keeles on Suur-Pakri nimi Stora e. Västra Rågö, saksa keeles Gross-Rågö. Väike-Pakrit nimetatakse vastavalt Lilla e. Östra Rågö, saksa keeles Klein-Rågö. Eestikeelne tõlge on Suur- e. Lääne-Rukkisaar ja Väike- e. Ida-Rukkisaar. Saartele nime andnud rootslaste täpne saabumisaeg Pakri (Rågöviki) lahe äärde pole teada [—].

Foto: E.Söderberg

28. aprillil 1345. a. ostsid viis rootsi talupoega Padise kloostri abtilt Nicolauselt 34 hõbemarga eest Suur-Pakri saare. Arvatavasti tulid nad Soomest, Uusimaalt ehk Nylandist. Suur-Pakri ostukirjas on täheldatud, et uued omanikud (Petrus Röver, Haraldus Rodeger, Hinko Bodolphus, Haquinus Christiani, Simon Clementis) võivad oma omandit kasutada rootsi õiguse – ius svecium – alusel. Lepingut säilitati hoolikalt, see andis vabatalupoegadele eneseväärikuse sajanditeks. Leping võimaldas kloostril ja ümberkaudsetel eestlastest talupoegadel jätkata saare karjamaade ja kalapüügikohtade kasutamist. Tol ajal metsaga kaetud saare puid tohtisid rootslased raiuda ainult oma tarbeks, mitte müügiks.

Foto: E.Söderberg

Väike-Pakri asutamine rootslaste poolt poolt toimus mõni aeg hiljem ning pole täpselt teada. Tõenäoliselt olid tulijad Laoküla rootslased. Väike-Pakri esmamainimine kirjalikes allikates pärineb 1425 a., mil seal oli 1,5 adramaad põldu. Väike-Pakri oli keskajal ordudomeen, kuulus Laoküla vakusesse ja oli liidetud Keila ordumõisa juurde ( H.Kink “Pakri saared – loodus ja inimtegevus”, Tln 1998).

Pakri saarte esmaasustamine pole teada kuna saari on arheoloogiliselt väga vähe uuritud ja seega tuginetakse enamasti kirjalikele allikatele, mis ei dateeri esmast asustusaega.