Kabeli esimene kellatorn ehitati 1597.a.
Kabel renoveerimisel. Foto: E.Söderberg
Suur-Pakri vana puitkabel põles (põletati) maha 1890 aastal. Uue kabeli ehitamise kavatsus muutus konkreetseks 1896 aasta aprillis kui Eestimaa Konsistooriumilt palutakse ehitusplaanide kinnitamist. Samas teatatakse ka, et kogudus kohustub kabeli taastama omade vahenditega. 19.12.1896 tunnistab Kubermanguvalitsuse ehitusosakond arhitekt Tamme (Thamm) kabeliprojekti “õigesti koostatuks ja vastavaks ehituse kunstile” ning otsustab selle saata kinnitamiseks kubernerile. Kuid näib, et samal ajal on ehitustööd juba alanud. Eesti Ajalooarhiivis säilitatakse küll mitmeid ehituse ettevalmistamisega ja projekti kooskõlastamisega seotud dokumente, kuid paraku pole nende seas ühtegi joonist.
Valminud kabel pühitsetakse 13.07.1897 Rootsi-Soome Mihkli koguduseõpetaja J.W.Gustafssoni poolt. 16.07.1897 saadab ta Konsistooriumile põhjaliku aruande pühitsemistseremoonia käigust. Pastor kirjutab, et arvukas osavõtjaskond liitis mõlema saare kogudused. Esmalt peeti kabeli ees lühike palvus lauluga, siis avati uks “agendas ettenähtud viisil” ning lausuti read 121.psalmist: “Jehoova hoiab su väljumist ja tulemist nüüd ja igavesti”. Seejärel astus kogudus oma “uude, kaunilt sisustatud jumalakotta”. Torni põhjaseinale paigaldati memoriaalplaat tekstiga: KAPELIN WIGD 13.JULI 1897.
Kabeli allakäik algas saare elanike ümberasustamisega 1940. aasta kevadel. Pärast II MS pikaks ajaks punaväe meelevalda jäänuna kabel pigem lammutati kui lagunes. Müüristiku säilimisele aitas kaasa müürikroonide katmine betoonplaadiga 1993 aastal.
Suur-Pakri kabel 2008. Foto: E.Söderberg
Arhitekt Nikolai Thammi projekteeritud kabeli ruudule läheneva põhiplaaniga saalile liitub idas kolmtahkne (sisevaates poolring) apsiid ja läänes ehisviiluga rõhutatud portaaliga kellatorn. Omapäraselt astendatud torn ongi muidu range ja detailivaese paest fassaadi väljendusrikkaim osa. Lisaks kinnise kaareväljaga teravkaarsele portaalile ja ümarkaarsetele akendele paikneb apsiidikaare kohal ümaraken. Algselt oli fassaad krohvitud, kuid juba paarkümmend aastat hiljem tehtud fotodel on krohv enamasti varisenud, kusjuures puhtad ja kvaliteetsed paekivipinnad mõjuvad rahulikult, isegi taotluslikult. Krohvitud oli ka interjöör, mida kattis poolsilindriline laudislagi. Kirikusaali lääneosas paiknes kõrgetel sammastel oreliväär, järgnes lihtne pingistik, apsiidikaarest põhjapool asusid orel ja köstripink, lõunapool kantsel. Altariaia tahuline kontuur on veel praegugi loetav jäljena algsel betoonpõrandal. Nappidel arvestatavatel ajaloolistel fotodel on jälgitav nii suurte akende kui välisukse ülesehitus.
Kabeli konserveerimistööd toimuvad Rootsis asuva Pakri Ühingu (Rågökapellens Minnesfond/Pakri kabelite Mälestusfond, asutatud 1992) organiseerimisel. Konserveerimistööde toetajad: Sihtasutus Kuningas Gustaf VI Adolfi Rootsi kultuuri fond, Rootsi Kuninglik Patriootlik Selts, Ühing Sverigekontakt, Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus, Rågökapellens Minnesfond (Pakri Ühing), Sihtasutus Olle Engkvist Byggmästare, Kjell ja Märta Bejersi Sihtasutus (Kultuurimälestiste Riiklik Register, www.register.muinas.ee) ja paljud teised.