Pakri saarte kultuuripärandi moodustab täna maastik ja maastikul olevad objektid, laulu- ja tantsupärand ning kogukonna traditsioonid ja asustuslugu.
1343.aasta aprillis ostsid viis rootslast kloostri munkadelt Suur-Pakri maa kasutus- ja valdusõiguse. Ostukirjas on klauselt, mis ütleb, et “meie ja meie eestlased jätame endale õiguse kalastada ja lasta muuladel rohtu süüa nii, nagu meil see õigus ammu on olnud ja nagu kavatseme selle ka edaspidi endale jätta”. See viitab, et saar oli ääremaa, mida kasutasid hooajaliselt klooster ja selle juurde kuuluvad maaelanikud ning seal polnud püsielanikke. [ ](A.Lindgren “Pakrilaste 600 aastat” 2018)
17. ja 18.sajandil võitlesid Suur-Pakri talunikud visalt oma õiguste eest mõisnike võimu vastu. Oma ostukirja alusel pöördusid nad korduvalt Rootsi kuningavõimu poole. Esimene pöördumine oli toimunud 1556.aastal kloostrile maksude tasumise küsimuses. Sealhulgas pöörduti Tsaari-Venemaa kindralkubermangu poole Tallinnas, et mõisniku vastu abi saada. Vaidlused jätkusid kuni 1834. aastani.
Väike-Pakri kogudus kuulus Madise ja Suur-Pakri Risti kiriku alla. Alates 1870.aastast hakkas ka Väike-Pakri kogudus kuuluma Risti kiriku alla. Kuid ka selles kirikus lõppes ära rootsi keele kasutamine ja 1893. aastal peeti seal viimane rootsikeelne jutlus. Seejärel ühinesid pakrilased 1897. aastal Tallinna rootsi-soome Püha Miikael ehk Mihkli kogudusega. Enne seda oli tekkinud sügav usulõhe 1880.-ndate venestamiskampaania mõjul. Suur-Pakri 18 talu vahetas luteri usu vene õigeusu vastu. Väike-Pakril vahetas usku vaid üks inimene. Õhkkond muutus vaenulikuks. Pettunud, et lubadused usku vahetades mõisa koormast pääsemiseks ei täitunud, hakkasid tasapisi endisesse usku tagasi pöörduma ja 1925. aastaks ei olnud saartel enam ühtegi õigeusklikku.
1860.-ndatel oli kaks iseõppinud talunikku alustanud laste õpetamist mõlemal saarel. 1881.aastal ehitati Suur-Pakri saarele koolimaja. 1901.a. ehitati koolimaja Väike-Pakri saarele. Usulõhe oli mõjunud halvasti koolihariduse andmisele saartele. Olukord rahunes 20.sajandi alguses.
Eesti riigi tekkega said Pakri talunikud oma talud uuesti vabaks osta. Nüüd jõudis saarele ka uus maakorraldus- endise lapisüsteemi asemel krunditud maatükid.
Sajandi alguses oli hoolega hoitud traditsioonid alles ja ajal, kui uus kinnitas kanda, tundus kõik idülliline. Kõik selle lõi segi Teine Maailmasõda, mille ajal pakrilased olid sunnitud põgenema kodudest nõukogude okupatsiooni hirmus.
Eesti taasiseseisvudes said pakrilased jälle külastada kodusaari ja 27.juulil 1991 oli ajalooline hetk, kui nad astusid taas rannale Suur-Pakri kabeli juures, esimest korda pärast Teist maailmasõda.
1992 loodi Rootsis Pakri Ühing ja Pakri saarte kabelite mälestusfond. 1994. aastast kuuluvad saared Paldiski linna koosseisus. Esimene, kes naasis ja asus elama 2004. aastal tagastatud isatallu, oli Mati Nyman, keda tunti kui “Pakri saarte Robinsoni”. Mati maeti Väike-Pakri kalmistule aastal 2014.
2009.aastal tehti samme, et rajada Suur-Pakri saarele tuumajaam. Maaomanikud protestisid selle vastu ning Jaapanis toimunud tuumakatastroof lõpetas selleteemalised arutelud valitsuses.
2008. aastal tõi OÜ Pakri Tarvas esimesed loomad saarele. Karjatamine ja heinategu aitavad hoida loodusmaastike avatuna ja pärandmaastike liigirikkust. Ettevõtte keskus on Väike-Pakri Suurkülas, kus pakrilaste järglased on ehitanud maju. 2012. aastal parandati KIK´i toetusega saarte vahel asuv tammtee. Loomakarju sai pidama hakata ka Suur-Pakril.
Alates 1994. aasta suvest peetakse saartel taas jumalateenistusi. Alates 2010. aastast igal suvel Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göranssoni eestvedamisel.
Traditsiooniks on saanud iga-aastased talgud Suur-Pakri varemetes Suurküla võsast vabastamiseks (aastast 2017) ning talgude järel toimuv üldkogu traditsioon, mis sai alguse aastal 2018. Samast ajast pärinevad ka pillimängu ja tantsulaagrid, mille korraldajaks on Juhan Bernadt.
Aastal 2018/2019 oli Väike-Pakril koduõppel kaks last. Täna elab alaliselt Väike-Pakril 5 inimest.
Aastal 2022 korraldas kogukond koostöös vallaga koristustalgud Suur-Pakri läänerannikul. Samal aastal korraldas kogukond juba viienda üldkogu.