/Pakri saartel on pinnakatte paksus väike, kõikudes mõnest sentimeetrist mõne meetrini. See on tingitud eelkõige sellest, et need saared kuuluvad nagu Põhja-Eesti tervikuna mandriliustiku erosioonialasse. Võib arvata, et taanduvas liustikus oli settematerjali sisaldus väik, mistõttu ka näiteks moreeni paksus ei saagi suur olla. / H.Kink “Pakri saared – loodus ja inimetegevus”). Pinnakatte paksus on Väike_Pakril suurem põhja- ja läänerannikul. Suur-Pakril on kvaternaarisetteid tüsedamalt põhjarannikul ja saare lõunaotsa jääval kõrgendikul. Suurem paksus mõlemal saarel on seotud Läänemere rannamoodustustega – maasäärte ja kuhjeliste terassidega. Pinnakattega alade ja paljaste alvarite pindala on mõlemal saarel peaaegu võrdne. /…/ Suur-Pakri põhjaosa Bysbuttenis tõusis merest välja Linneamere III faasi ajal, s.o. ligikaudu 2500 a. tagasi, mil meretase oli 7 m praegusest kõrgemal. Meretaseme langus 4-4,5 m kõrguseni viis kolme suurema saare tekkele: üks asus paekalda serval, teine sellest edelas ja kolmas saare kaguotsas./…/ Praegu kerkib maapind Loode-Eestis, Pakri saarte piirkonnas vähemalt 2,8 mm/ aastas. Võiks arvata, et maatõus põhjustab muutusi ka saarte rannajoones, eriti lõunarannikul, kus merepõhja kallakus on väiksem. Saarte põhjarannikul ja Väike-Pakri idarannikul läheb meri järsku sügavamaks, mistõttu näiteks 100 aasta vältel toimunud maatõus ei põhjusta seal olulist rannajoone nihkumist. Ent mõnesuguseid muutusi rannajoone kujus võib siiski täheldada, kuigi need kõiki ei pruugi olla tingitud otseselt maatõusust./