Rosetta Pöhl Väike-Pakrilt meenutab: “20.saj. algul püüti keerukala: mai lõpul või juuni algul, siis tuli kala randa kudema, kui oli tuuline ilm ja vesi peegelsile. Ühel niisugusel päeval kolme – nelja paiku pealelõunal võeti 3-4 keeruvõrku ja koguneti Suurküla kivi juurde keerukala tulekut ootama. Kui rannal valvajad nägid kala tulemas, viipasid nad teistele ja kõik jooksid tasa randa, kus olid võrgud valmis pandud.

Mõned vanemad mehed sumasid esiteks vette, vedades võrke enda järel. Teised järgnesid ja aitasid võrguriba kalaparvele ümber keerata. Vesi kihises kui keev katel, kui võrguring oli kokku tõmmatud. Kaladeks olid vimmad, teivid ja säinad. Kalad jaotati hunnikutese, kus kaks osa said need, kelle võrgud olid ja üks kolmandik jaotati nende vahel, kes püügil abiks olid.

Teine vanem kalapüügi viis oli peene võrguga (abar) talvel jää alt. Selleks raiuti saarte vahel madala vee kohal jäässe renn ning lasti võrk jää alla. Nüüd trambiti ka kolistati jää peal, kusjuures kalad hirmunult võrku ujusid, kust nad ahinguga üles võeti. Sellise püügiga saadi kõige rohkem haugi. Keerukalavõrkudega ja abariga ei püütud enam hilisemal ajal, kuid mõrdade ja rüsadega püüti ikka madalas vees saarte vahel.

Mõrrad kinnitati vaiadega merepõhja, madalas vees Als-Nebackeni ja Kappani juures. Mäletan, et isakäis, kui mõrrad olid vees, iga päev neid nõudmas. Rüsad olid sarnaselt mõrdadele, aga nad olid suuremad ja asetati sügavamasse vette. Rüsasid ja mõrdu kasutati kevadel kudekala randa tulemisel. Need olid seisvad kalapüünised.

Ka noodapüüki harrastati Pakri saartel. Kasutati 3 tüüpi nootasid: väikenoot, suurnoot, lesta (kammelja) noot. Noot oli kallis püünis ja seda muretseti 3-4 pere peale kokku. Väikest noota kasutati saarte vahel madalas vees ja noota veeti rannalt. See koosnes noodatiibadest ja pärast, kuhu kalad kogunesid. Noodatiibade küljes olid veoköied. Noodaveos töötas 4 meest. Üks mees oli kaldal, kes kinnitas ühe veoköie otsa kivi külge, teised sõudsid paadiga merele ja lasksid nooda merre, sõudes tagasi ringiga teise nooda veoköiega ja noota alati vedades kalda poole kuni noodapära koos kaladega maale tõmmati. Väikese noodaga saadi siigu, ahvenaid ja isegi angerjaid. Seda kasutati kevadel pärast jääminekut. Suurnoot oli palju suurem ja seda kasutati sügavas vees, Väike-Pakri ja Paldiski vahelisel merel. Suurnoot viidi püügikohale kahe paadiga ja veeti paatidest. Suurnoodaga püüti peamiselt kilu ja räime suvel.

Lestanoota võisid kaks isikut käsitseda. Seda kasutati sügavas vees peamiselt Kappelsåni, Sånviki ka Suur-Pakri juures. Uuendusena kasutati viimasel ajal jäänoota kalastamisel, eeldusel, et meri Väike-Pakri ja Paldiski vahel kinni külmus. Teostati ka võrgupüüki: räime-, kilu- ja lestavõrgud olid peamised püünised. Olas Anton Stahl Suur-Pakrilt: „Augustis tuli sügisene kuderäim neemde ja saarte lähedusse ja juhtus tihti, et peremees jättis lõikuse põllul pooleli ja ruttas randa paatide ja võrkude juurde. Võrgud kivistati ja pando paati. Igas paadis oli 3 meest ja igal mehel 5 võrku. 5 võrku lasti ühte ribisse ja ribid lasti mitmesse kohta olenevalt tuulest ja hoovusest. Parimad püügikohad olid põhjapool saart: Buskåtan, Altarkroken. Albesäuren ja mõnikord Skåtagjärdsgrundetist kuni Gräsgrundini. Enamajaolt tuli püügikohani sõuda, mõnikord, kui tuul oli sobiv, sai ka purje kasutada.

Albesäureni neemele olid kalurid onnid ehitanud. Need olid lubjakivist seintega ja peal õlgkatus , kaitseks niiskuse ja külma vastu. Seal ööbiti, et olla kohal õigel ajal, kui hommikul vara pidi võrgud välja tooma. Kui võrgud olid merre lastud, sõitsid paadid maale väljavalitud kohale, tehti üles tuli, söödi kaasaolevast moonakotist ja röstiti sütel kaasavõetud räimi, eriline maiuspala kaluritele.

Vahepeal oli päikene vajunud Põõsaspea neeme taha, tuled kustusid ja mehed läksid osmikutesse, et puhata mõni tund. Kui päike oli tõusnud üle Pakerordi maa, mis asus ida pool, pidi jälle minema paatidesse, et tuua maale võrgud ja kalasaagi. Mõnikord oli see väga rikkalik, aga see võis ka vähene olla. Kuidas oli ka kalasaagiga, pidi ikkagi sõitma kalasadamasse, päästma võrgud, pesema ja kuivama asetama, et oleksid korras järgmiseks kalaretkeks./__/ Poisid püüdisid õnge ja ussisöödaga või põhjaõngedega. Ilusail suveõhtuil, kui vesi oli peegelsile, võidi näha leegitsevaid tunglaid saarte ümbruses. Need olid ahinguga angerjapüüdjad. Mindi merele väikeste lootsikutega, millel oli püsti teivas ja selle küljes tõrvanöörist tungal, mis põlema läideti. Tulevalgel olid angerjad hästi näha, kõik oli hästi vaikne, paati lükati ahinguvarrega. Võis näha 6-7 tuld enda läheduses. Vaikus ja suur rahu…

Paadid, mida Pakri saartel kasutati, olid 3 tüüpi:

1) laia põhjaga lootsik, mida kasutati madalveepüünistega püüdmisel saarte vahel ja angerjapüügil.

2) keskmise suurusega paat, mida kasutati saarte ja mandri vahel Paldiski, Vihterpalu, Kurkse. Paadimaterjal Vihterpalust ja lauasaagimine toimus sealsamas. Need valmistasid kalurid ise.

3) mootorpaatide valmistamisel palgati paadimeister väljastpoolt. Mootorpaadid olid samasugused nagu mandril. Vahel valmistati paat talgute korras ja kui paadimaterjal oli olemas, siis 4 mehe ühistööna valmis paat paari päeva jooksul. See polnud alati ilus, kuid kui vett pidas, oli küllaltki hea.

Parim lestapüügikoht oli Pakri saartest lääne poole Grässgrundi ja Osmussaarest ida pooleNygrundi madalike vahel. Püüti Pakerordi madalike vahel. Püüti Pakerordi madalikul kuderäime ja õngega turska. Lesta püüti ka Paldiski lahel kivideta liivaselt põhjalt. Lestapüügi rand ulatus Pakri saare ranna kabelist Ostneeme nukani. Lestapüük algas jaanipäevast septembri keskpaigani. Samal ajal peeti vahet räimepüügiga. Lesta tuli puhastada hoolikalt. Võeti pea ja sisikond ja kaabiti siis noaga pea poolt saba poole ja visati siis vette. Kui kõik lestad olid puhastatud, siis võeti nad veest ja kaabiti veel kord noaga. Seda tehti 3 korda, muidu jäävad vihaks. Peale seda pandi nad sabad ülespidi nõrguma.

Räimi tarvitati peamiselt värskena, lisati kruupe ja kartuleid. Talveks soolati. Enne tarvitamist leotati ja söödi soustiga või keedeti kartulite peal. Ka lesta soolati talveks. Keedeti hiljem soustiga searasva ja piima sees pannil, pliidi all restil. Enne praadimist kasteti jahu või munaga.

Ka kilu soolati. Pakril kuivatati ka kala.

“Pakrilaste viimane lahkumine saartelt Rootsis toimus 1944.aastal. Seitse saareelanikku jäi Väike-Pakrile. Hüljatud taludesse ja majadesse tuli ajapikku rahvast, kui sakslased taganesid Eestist ja punaarmee sisse marssis, eriti aga pärast Paldiski süütamist sakslaste poolt 1944. aasta septembris. Rahvas tuli eri paikadest, mõned mahapõlenud Paldiskist, mõned Narva-Jõesuust, mõni Petserist, mitmed Naissaarelt. Kokku hinnanguliselt umbes kuuskümmend inimest asendas nüüd ära sõitnud pakrilasi nii Suur- kui ka Väike-Pakril. Lisaks neile paigutati saartele ka ligi 700 sõjaväelast, mereväelased ja piirivalve. Suur-Pakrilt tõrjuti kõik tsiviilelanikud ära juba mõne aasta pärast. Osa sõitis saartelt kohe ära, osa kolis üle Väike-Pakrile, kuhu tsiviilelanikke jäi elama 1965.aastani” (katkend raamatust “Pakrilaste 600 aastat”. A.Lindgren).

L.Odres „Vana armas Paldiski” /1718.a. Rogervieki kindluse esimesed plaanid tegi Peeter I isiklikult. Detailsed plaanid joonistas insener-polkovnik L.J.P.Luberace. Tuli ehitada muul, mille mõlemas otsas olnuks tsitadell. Muuli taha pidi tulema sõja- ja kaubasadam. Linna (kaubasadama) asukohaks pidi saama Väike-Pakri, kasarmud pidid tulema poolsaarele./